Möödunud laupäeval jõudis Eesti100 programm Vallisesse, kus ligi kaheksa tunni jooksul käis töö ja vile koos. Üle 30 eestlase ja Eesti sõbra kogunes Jean-René Germanier veinikeldrisse, et saada osa Shveitsi veinihooaja tipptunnist, vürtsiks Mikita luule ning kuum raclette juust.
Põhjamaal elades on omad võlud. Seal on neli aastaaega, mis on tuntud nii oma karguses kui ka helduses. Need neli aastaaega on meil kaaslaseks ka Shveitsis, pakkudes mihklikuu nüansiks mägipiirkondade toimekust viinamarja põldudel. Kuna Eestis on talgud tuntud meetod rahvaelu elavdamiseks, siis tegime seda ka Shveitsis. Koguneti Vétroz'e tuntud veinikeldrisse ja pärast 'terviseks' õpetamist veinikeldri omanikele suunduti viinamarja talgutele läheduses asuvale viinamarja pôllule. Ilmataat oli tõesti helde, kradiklaas näitas 24 soojakraadi ning roheliste viinamarjaväätide taustale joonistas horisont taevasse mäetippude sikksakke, kaaslaseks mõni Navitrolla vahupilv.
Meie päeva giidiks oli Gilles Besse, kes peab veinikeldrit oma onuga Jean-René Germaniega. Gilles on paljudele tuntud veinikuulsus RTSdeux kanali saatest "BonApp", mis jookseb pühapäeviti; ametiks ka seal veinimeistri teadmiste jagamine. Pärast seda, kui viinamarja lõiketangid olid kätte jagatud ja suured kastid vagude vahele valmis pandud, läks rootsi ajakirjaniku pilgu all lahti üks korralik viinamarja korjamine. Tolmused marjad üllatasid oma mahlakuse ja tõsiselt hea maitse poolest. Veerand tunni pärast sumisesid eestlased nagu tõelised mesilased, kui suheldi vaost-vakku. Meile olid juhtunud korjatavaks väga head punased marjad, hiljem anti koju kaasa ka veel valgeid marju. Kõige tähtsam otsus pidigi veinitööstuses olema, et millal veini jaoks viinamarju korjatakse. Jahedad ööd olevat vajalikud et magusus õigesse kraadi kruvida, aga liialt kaua oodata olevat ka ohtlik. Kuna meie seltskonna tõttu peatati korjanduses töö, siis oldi meie toimekuse üle väga uhked. Tootmises ei jäänud vahele ükski päev!
Jätkus degusteerimine looduse rüppes ning tagasikõnd päikseregiooni kõige laialdasemalt tuntud J.-R.Germanier veinikeldrisse. Mõned aastad tagasi renoveeritud veinikelder lisas glischeed nii oma kiviseinte kui ka uhiuute veinitünnidega, rääkimata võimsatest kääritamiskonteineritest, mille vahel navigeerimiseks roniti sildadel ning mille puhastamiseks-jahutamiseks kasutatud vesi niisutas läbi nii mõnegi eestlase jalanõud. Õhtu üheks põnevamaks hetkeks oli muidugi EV100 veini degusteerimine ning siis ka punaveini hääletamine. Üle poolte osalejatest oli seda meelt et võitja vein kannab nime CAYAS!
Kolmandik hääletas Humagne Rouge poolt seal hulgas ka president ise, kes on Rõugest ja ülejäänud Cornalini poolt, mis sobivat ülihästi tuviprae kõrvale. Tuviprae ettekujutus tõmbas nii mõnegi eestlase näole muheda muige. EV100 valge vein on kahe mesilasega AMIGNE DE VÉTROZ!
Amigne on viinamari, mis on nii mõnus, mahe, elegantne, ja salapärane. Unikaalseks teeb selle viinamarja sordi see, et seda ei leidu igal pool, vaid enamus kogu maailma marjadest kasvab Shveitsis(40ha) ja sellest 30ha kasvab Vétrozes. Ühe mesilasega Amigne on kuiv; kahe mesilasega on kergelt magus ja magustoidu veinid on märgistatud pudelil kolme mesilasega. Amigne viinamarja ja eestlase vahele võib tõmmata palju paralelle. Veinina see paraleel ainult võimendub.
Veinipäev veeres õhtuks ning sõna sai kirjanik Valdur Mikita, kes on Eestis tuntud Läänemere rahva mõistmise ja kirjeldamise poolest. Mikita raamatud "Lingivistiline mets", "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" või "Kukeseene kuulamise kunst" räägivad kõik meie ürgsest olemusest ja kuidas meist on saanud just see rahvus, kes me täna oleme. Vestluses kirjanikuga küsisime tema Shveitsi muljeid; rääkisime ta seitsmest plaasterdatud varbast pärast mitmepäevast mägirännakut Shveitsi mägedes ja eestlaste eripäradest väljaspoolt vaatajate silmade läbi. Külalised leidsid selles palju äratundmisrõõmu ja said samaaegselt naerda korraliku kõhutäie, sest nii mõnigi kiiks tundus tõelise meelelahutusena.
Kirjanik Mikita lõpetas vestlustunni väikese üllatusega; nimelt Eesti sajandale pühendatud luuleridadega. Luuletus sai rambivalgusse tõmmatud Shveitsi eesltaste abil, kes ridarealt seda Mikita eestlugemisel järgi lugesid.
Ja samaaegselt keelt pehmeks väänasid.
Eesti keele võlu täitis Vallise keldrit ja olime tänulikud ja uhked, et see sajanda üritus nii sajasse kingiga täiuslikuks sai.
Õhtu veeres öösse sooja raclette juustu abil ning puuotsas kasvavate pudelite ehk Williamsi lugudega. Selts kinkis igale osalejale veiniajastu alguseks Amigne de Vetroz EV100 veini ning kutsus kõiki veel jätkuvale EV100 programmi üritustele.
Seltsil oli nii hea meel tervitada nii Shveitsi eestlasi, teiselpool piiri elavaid eestlasi kui ka Eesti sõpru. See oli väga eriline üritus ning jäädvustasime selle abil eestlaste tegemisi ka Vallises.
Üritusest valmisid pildid tänu Ave-Liile. Galerii leidub meie www.estonia100switzerland.com veebilehelt ja facebookis.
Aitäh armsad eestlased. Elagu Eesti!
M. Loertscher
30. September 2018 / Vétroz, VS
Comments