Meie inimesed

Taimi Paula – Kunstnik, kelle juured on  Emajõe ääres


Taimi Paula kutsus tänavu septembris Sveitsis elavaid eestlasi oma skulptuurinäitusele Zürichi vanalinnas. Tegemist oli juba tema teise isikunäitusega.

Taimi nimi pärineb ta vanaemalt, kes sündis 1893 aastal Tallinnas ning oli elukutselt bioloog. Ameti kaudu tutvus ta oma tulevase - samuti bioloogist - abikaasaga Saksamaalt ning koos loodi Eestis pere. Taimi isa Are sündis 1925. aastal. Majanduslikud põhjused sundisid kahekümnendate teasel poolel noored liikvele ning elama asuti Saksamaale, praeguse Poola territooriumile. Noor Are õppis Saksamaal tuumafüüsikat ja tutvus seal Taimi tulevase emaga, kellel olid  Austria-Tiroli esivanemad. Aastaks 1960, mil Taimi Marburgis sündis, oli juba kokku segatud kokteil huvitavatest ametitest, keeltest ja päritoludest. Kokteili maitset jäid tugevalt mõjutama Eesti juured, mis tänaseks on saanud Taimi elu üheks domineerivaks maitseks.

Oma kodulehel www.taimi.ch kirjutab Taimi, et inimesed ja nendevahelised suhted on teda juba lapsest saadik huvitanud. Skulptuuride modelleerimine aitab Taimil maailma korrastada ja teeb teda õnnelikuks. 27. septembrist 1. oktoobrini toimunud näitusel oli Taimil võimalus kohtuda paljude inimestega ning tutvustada oma töid, mille keskeks punktiks ongi inimene. Erinevates dimensioonides skulptuurid – savist, pronksist, vahasegust, naturaalse värviga või lausa kuldsed – panevad märkama erinevaid inimesi ja nende erinevaid positsioone ja hoiakuid. Mõni neist on kõhuli, mõni vajutab käega valutavale seljale, mõni skulptuur ühendab endas sumiseva seltskonna, kelle kõrvaltjälgijaks saab hetkega ateljee külastaja. Üks huvitavamaid skulptuure oli punases toonis justnagu natuke liivane skulptuur, mille juurde oli tekkinud näituse käigus kirjutatud silt “Bitte nicht berühren” – “Palun mitte puutuda”. Just seda kutsus see päikseloojangu värvi skulptuur tegema, sest selle materjal ja vorm tekitasid oma koosluses tahtmise silma kaudu tekkinud tundevaistule selgitust saada.

Kui meie näitusele jõudsime, oli ateljee rahvast täis ning saime tükk aega oodata, enne kui Taimi meie jaoks aega sai. Galerii seinu kaunistasid  kunstnik Catherine Meyeri maalid, tehes koos Taimi skulptuuridega näitusest väga nauditava.



Mind on alati paelunud need inimesed, kes leiavad tee oma elu tasakaalustamiseks kunsti kaudu. Tihti ei tunta oma suurimat kutsumust ära hetkega ja mitte alati ei  ole võimalik teha oma suurimast kirest sissetulekuallikat -  kuid inimeses, kes meisterlikult seob argipäeva oma tõelise kire ja südame kutsega, on oma kuldne võlu.

Taimi on elukutselt kindlustus. Ja pensioninõustaja ja firma kaasasutaja. Kõrgelt haritud Eesti juurtega naine on lisaks veel nelja lapse ema, kes viis aastat tagasi otsustas skype’i kursuse abil ära õppida eesti keele, mis kodus oli unustuse hõlma vajunud. Savi kui materjaliga oli Taimi sina peal juba aastaid, kuid skulptuurideni jõudis ta alles 10 aastat tagasi. Kronen-Galerie‘s äsja toimunud näitus oli kinnitus sellele, et elu ongi pidev protsess, kus meil kõigil on alati võimalus edasi areneda. Vana kaardiga ju uusi maid ei avastata ja vahel ongi tarvis julgust ja pealehakkamist, et kaardil ära märkida uus avastus, uus saavutus.

Taimi vanaema soovis, et tema lastele saaksid looduslähedased nimed – nagu Taimi. Vanaemast inspireeritult sai üks Taimi  tütardest endale nimeks Meri. Mõnikord on meil eestlust veres vaid nime jagu, kuid aastate jooksul kasvab see kui taim, mis külvab uusi seemneid järeltulevatesse põlvedesse.

Taimi unistuseks on veeta vanaduspõlv oma juurte juures Emajõe kaldal, ja seda mitte ainult suveperioodil, vaid aastaringselt!

/M. Loertscher, 5. oktoober 2017 /  Loo toimetas Rea Sturzenegger /



Riina Tirmaste


Seltsi juhtides ei väsi ma imestamast, kuivõrd palju jääb kohtumistest maha lugusid. Palju imelisi lugusid. Vahest sooviks, et saaks need jooksu pealt veel ära trükkida, et nad jääks kestma kauemaks. Ja mõni väga eriline saabki seda. Nagu see tänane.

Riinaga kohtusin juba mitu aastat tagasi ühel Šveitsi Eesti Seltsi üritusel, hiljem saime kokku Zürichi loomaaias, et veeta seal koos üks õhtupoolik. Riina, kes on pärit Viljandist, elab koos šveitslasest elukaaslase Vincentiga Yverdoni külje all Rances’is. Riina on õppinud Tartus õmblejaks ning käinud lisaks õmblemise eriala õppimas Soomes ning seejärel veel Tallinnas. Kohtudes ütles Riina, et õmblemist ja käsitööd armastab ta üle kõige ning et ta oskab õmmelda peaaegu et kõike: kardinatest seelikute-pükste ja käekottideni välja. Räägime tema “Roosike Couture” Facebooki lehest ning sellest, kuidas ta prantsuse keele ära õppis.

Riina pilk on kinnitunud mu huultele ja ta vastuseid saadab lai naeratus. Alguses võiks arvata, et Riina on lihtsalt Eestist mõned aastad ära olnud, sest ta keeles on tunda kerget aktsenti. Tegelikkuses on Riina kurt ja seda juba sünnist saati…

Riina loeb huultelt eesti keelt täiuslikult ning vastab selges eesti keeles, teadmata, kuidas me seda tegelikkuses kuuleme või kui kõvasti ta räägib. Hämmastuse suurim kolle peitub aga Riina ja Vincenti omavahelist suhtlemises, sest ka Vincent on kurt. Täpsemini öeldes: prantsuse keelne kurt.

Inimesed, kes kurtide kogukonnaga kokku ei puutu, arvavad tihtipeale, et maailmas eksisteerib ainult üks viipekeel, mis on kõikidele kurtidele arusaadav. Tegelikkuses on igas riigis oma viipekeel, olgugi, et rahvusvahelisel suhtlemisel kasutatakse rahvusvahelist viiplemist (International Sign), mis on eri maade kurtide lävimisel iseeneslikult kujunenud kontaktkeel. Viipekeele kasutajaid on Eestis küll vähe (u. 2’000) , aga kogu maailmas ligi 70 miljonit!
Uurimused on näidanud, et 17,7% täiskasvanud elanikkonnast moodustavad kuulmispuudega inimesed ehk siis ligikaudu 1-2 last tuhandest sünnib kurdina. Järjest enam pööratakse tähelepanu ema rasedusele ja lootele, et võimalikult vara toimuks diagnoosimine. Riina oli oma peres ainukene kuulmishäirega laps, teised on kõik kuuljad. Ilmselt põhjustas kuulmishäire toksoplasmoos, mida Riina ema põdes raseduse ajal.
Kui normaalse kuulmise ja nürmuse piiriks on 15-20dB, siis nürmuse ja kurtuse piiriks on 70-80dB. Riina kuuleb 80-90dB mahus ja tal on säililnud reaktsioon eriti tugevale helile ning üha uuenev tehnika aitab tal kuuldeaparaatidega kuulmist veelgi parandada. Vincent seevastu kuulub väga harva esinduvate absoluutsete kurtide hulka.

Kuidas siis saavad kaks erikeelset kurti üksteisega tutvuda ja suhelda?

Selleks läks vaja ühte sõbrannat. Nimelt kohtus Riina korvpallurist sõbranna Sloveenias Vincentiga, kes on korvpalli kohtunik ning oli seal huvi pärast võistkonna mängu vaatamas. Kui Vincent hiljem msn-is sõbranna käekäigu kohta päris, juhtuski külas olema Riina, kellega suhtlus jätkus arvuti teel edaspidigi. Riina võttis 2005. aastal ette isegi reisi Šveitsi ning hiljem kolis Vincenti juurde Rances’isse.


Esimese asjana tuli muidugi selgeks saada prantsuse keelne viipekeel. Seda õpetasid talle Vincenti ema ja tema kaks sõbrannat. Siiani oli Riina õppinud eesti keelsele viipekeelele lisaks veel kõnepuudega laste Hiie koolis vene, saksa ja inglise keelt, Soomes omandas ta ka Soome viipekeele. Seega kulus keeletalendil prantsuse viipekeele omandamiseks vaid pool aastat. Riina räägib, et algus polnud kaugeltki kerge ning ta pidi ise palju juurde õppima ning kursusi lisaks võtma. Tänaseks on Vincent omandanud ka natukene eesti viipekeelt ning omavahel suheldes ei olegi neil enam vaja rahvusvahelist viiplemist, vaid suheldakse eesti ja prantsuse viipekeeles.

Riina ja Vincenti eriline suhe sai kroonitud poja Jonase sünniga. Jonas on kuulja ning räägib vabalt nii prantsuse kui ka eesti keelt ning suhtleb mõlema vanemaga lisaks veel prantsuse ja eesti viipekeeles. Kohtudes Jonasega mitmel seltsi üritusel, on märgata kuivõrd hästi on kohanenud Jonas situatsiooniga, kus rääkides kuuljatega tavakeeles, läheb ta suhtlus sujuvalt üle viipekeelele, kui on vaja suhelda vanematega. Ja seda olenemata distantsi suurusest vanematega. Nähes kuuljana seda vaatepilti, tekib endalgi tahtmine selle oskuse järele, kus lastega suhtlus toimib perfektselt isegi vahemaa tagant, absoluutselt ilma suurema kisata!

Minu üllatuseks teatab Riina, et olgugi, et kurdid on harjunud kirjaliku suhtlemisega ning et mobiiltelefongi on neil selleks, et sms-i saata, siis tegelikkuses olevat kurdid ikkagi väga kehvad kirjutajad. Seda just eelkõige sellepärast, et kuuljad võivad kirjutama õppides häälega venitada silpe ja häälikuid, aga kurdid peavad kirjakeele endale n.ö. pähe tuupima.

Lugemine ja kuuljatega suhtlemine aitab keeleoskustel siiski kõvasti areneda. Riinal ongi kahju sellest, et Šveitsis elades kipub eesti keel ununema, sest siin ei ole tal nii palju kontakti kuuljatega. Eestisse käigud piirduvad 1-2 korraga aastas ja seda tavaliselt sõltuvalt sellest, kuivõrd vaja on Eestisse minna. Finantsiliselt perel kerge ei ole, sest Riinal ei ole veel olnud võimalik tööd leida. Vincenti töötasud on tagasihoidlikud, kuigi ta on käinud tavakoolis koos kuuljatega, õppides infotehnoloogiat, lisaks omandanud veel korvpalli treeneri ning kohtuniku kvalifikatsioonid. Vincent räägib inglise, saksa ja prantsuse keelt ning lisaks veel natuke poola, eesti ja itaalia keelt. Vaatamata korralikule väljaõppele on kurtidel siiski endiselt raske kuuljate seas tööd leida.

Kuigi Vincent ei kuule, on tal siiski võimalus juhtida autot ning tänu sellele on Riina ja Vincent saanud osaleda mitmetel seltsi üritustel, kus neil on avanenud võimalus ka teiste eestlastega suhtlemiseks. Riina on tundud ennast väga soojalt vastu võetuna ning on leidnud endale ka sõbrannasid, kuigi nad elavad kaugemal.

Riina ja Vincent sisustavad oma aega matkates ja jalgratastega sõites. Unistustest rääkides ütleb Riina et Jonas unistab praegu politseiniku ametist ja ta ise unistab sellest, et ühel päeval on tal siin Šveitsis oma käsi- ja õmblustööle täitsa oma klientuur.

Jalutame Zürichi loomaaias Riina ja Vincentiga edasi Masoala halli, kus ühe korraga paneb kriiskav ahvi hääl kõik külastajad jahmuma ning sammupealt seisatama. Teed jätkavad vaid Riina ja Vincent … Nende vaikuses on oma lihtne võlu ja valu, aga selles vaikuses on ka rahu.

 Imelist Jõuluaega ja ümberringi märkamist soovides

 Mirjam Loertscher/ 27.11.2016, esimene advent.

Statistilised andmed pärinevad Eesti Kurtide Liidu kodueleheküljelt.







STRESS alias ANDRES ANDREKSON


12-aastane poiss lahkub Eestist aastal 1989, mil lipuvardas lehvib veel punane sirbi ja vasaraga lipp. Uus algus Šveitsis Lausanne linnas koos ema ja õega on täielik kannapööre. Tänaseks on poisist saanud mees ning Šveitsi menukaim räppar: Andres Andrekson, laulja nime all tuntud STRESS vôi Billy Bear, kes oma uue CD “Stress” esitlustuuri 7. märtsil Winterthuri Saltzhausis alustas.

Lavale astub mees, kes ei varja oma ärevust eelseisva kontserdi ees. Olevat ju omal ajal nimi STRESS-gi sellepärast sündinud, et ärevus enne igat kontserti lausa stessiks muutus. Publik tunnetab aga kõike muud kui stressi: karismaatiline mees oma hiliskolmekümnendates paneb puupüsti saalitäie rahvast hüppama, plaksutama, käsi lehvitama. Ühekorraga on kogu rahvas kükkis, järgmisel hetkel hüpatakse STRESSI märguande peale õhku. Hämmeldust tekitab ka see, et kogu saksakeelne publik kõiki laule prantsuse keeles kaasa laulab nagu oleks see nende emakeel.

On märgata, et STRESS tunneb end laval nagu kodus. Lauldes on ta omas elemendis. Rahvas talle meeldib. Kogu show ajal on ta siiras ja aus, väljendades oma mõtteid ilma igasuguse filtrita. Ja publik võtab selle siiralt vastu.

Laulja jaoks ei ole mingit barjääri lava ja inimeste vahel. STRESS kutsub inimesi lavale endaga koos tantsima. Hiljem viskab ta rahva hulka veepudeleid, et nad Salzhausi meeletus kuumuses edasi fännata jõuaksid.

Ekslikult võiks arvata, et räpparid on muusikahuvilised, kes on üsna hea rütmitajuga, kuid vähese lauluoskusega kunstnikud. Mida edasi STRESSI kontsert veereb, seda enam saab tõestust fakt, et tema kuulsus ei põhine mitte üksnes provokatiivse või väga aktuaalse sisuga laulutekstidel, vaid ka väga tasemel lauluoskusel ning fantastilisel show’l. Ligi kahetunnine kontsert hõlmab endas palju emotsioone, mille liigutavaimaks momendiks on Andrese tänulaul oma emale (Siiri, 59), kellele ta pühendab laulu “Déjeuner en paix ’14 “.

Šarmantne, humoorikas bad boy tüüpi laulja puudutas igas vanuses kuulajat, jättes hoopis soojema kuvandi endast kui see, mida vahendab kollane meedia.  Selts käis ja kohtus Stressiga enne kontserdi algust, piilus laulja karjääri kulissidetagustesse ja püüdis mõõta tema õnnelikkuse temperatuuri. Pilte jäädvustas Helen Ree.


Õnnelikkus on edukuse kõrgeim tase. Kas Te olete õnnelik?

“Ma tean, et mul on olnud väga palju õnne elus ja ma hindan seda väga. See aga ei tähenda, et ma oleksin happy iga päev. Aga mul on õnn, et ma võin end elatada millestki, mida ma armastan ning seetõttu võin öelda, et olen õnnelik.”

Kui tihti peate Te selgitama oma päritolu ja kui selgelt teete Te vahet Eesti ja Nõukogude Liidu vahel? [Andres sündis 1977 Tallinnas, tolleaegses NL-s].
„Täitsa ausalt öeldes peaksin ma seda seletama iga kord, kuid ma ei tee seda alati, sest lõppude lõpuks ei suuda inimesed seda tõeliselt mõista. See on mulle ka ok, sest nad on teistsuguses reaalsuses üles kasvanud kui mina. See on minu õnn, et ma kõik selle üle elasin ning mul on nüüd kõik hästi. Iga inimene, kes on üles kasvanud Nõukogude Liidus teab, et see oli scheisse Zeit. See ei olnud aeg, mil sai teha, mis sa tahtsid ning vanematel ei olnud võimalust unistamiseks. Kolisin Šveitsi kaks aastat enne Eesti taasiseseisvumist, seega on mu mälestused seotud vaid Nõukogude ajaga.”  

Olete öelnud, et jõudsite punkti, kus muusika tundus jätkamiseks ainus õige tee olevat. Kuidas Te leidsite aga tee muusikani?
“See oli puhas kokkusattumus. Šveitsi kolides ei teadnud ma väga palju modernsest muusikast, sest Eestis elades ei olnud ma sellega kokku puutunud. Räpp ja hip hop oli uus ka Šveitsi jaoks. Kuulsin seda ja alguses alustasin tantsimisest, mis pakkus palju huvi ning hiljem proovisime kaaslastega erinevaid kombinatsioone ka räppides. Tõsiseks muusika tegemiseks läks aga alles ülikooli ajal ning paar aastat hiljem tuli välja minu esimene sooloalbum. Olin tookord 24 a. Seejärel muutusid paljud asjad ning siis süvenesin ja hakkasin asju korralikult tegema.“


Kui Te valiksite ühe värvi kirjeldamaks oma Eesti-tunnet, mis värv see oleks?
„Sinine ja must.“

Kui tihti külastate Te Eestit?
„Ausalt öeldes külastab mu ema Eestit tihedamini kui mina. Ise käin seal iga kahe aasta tagant. Ühelt poolt on seal väga palju muutunud, teiselt poolt pole justkui midagi muutunud. Mul ei ole Eestiga väga romantiline suhe. Kui ma sinna lähen, siis soovin üksi minna. Kui ma kellegi kaasa võtan, siis nad ei mõistaks, miks ma oma vanasse kvartalisse läheksin ja seal kogu õhtupooliku lihtsalt istuksin. Lähen Eestisse, et end tagasi tõmmata ja oma endist kodumaad külastada.“

Kuidas Te veedate jõule?
„Tavaliselt olen oma ema juures Lausannes ja mõnikord sõidan kaugemale ära.“

Te olite Eestis elades kergejõustiku meeskonnas, mis tähendas viis korda teeningut nädalas. Millist rolli mängib sport Teie elus täna?
„Ja, nii see oli. Spordil on endiselt väga suur roll minu elus ja see on minu jaoks väga tähtis, sest töötan väga palju peaga. Ma teen endiselt palju sporti ja see annab mulle hea tasakaalu.”

Stressi muusika käsitleb alati väga aktuaalseid teemasid. 2008. aastal saavutas ta oma albumiga „Meil on vaid üks maa“ parima laulu („Best Song National“ at Swiss Music Awards)  tiitli ja see oli alles algus. Seejärel on ta väga palju auhindu võitnud, sealhulgas ka 2009. aastal Fischhofi auhinna rassismivastase laulu eest.

Kas te olete ise pidanud kannatama rassismi pärast?
„Ma ei oska öelda. Kui ma siia kolisin, olin ma nagunii välismaalane ega vallanud keelt ning olin konfronteeritud mitmete taoliste situatsioonidega. Rassismiga on nagu kõigega – kuidas sa seda võtad:  kui lähedale sa endale seda lased, nii lähedale see sulle tuleb. Rassism on naeruväärne ja et see üldse veel aastal 2015 eksisteerib! “  

Te olete alati väga aus ja otsekohene.
„Ausus on muusika tegemisel tähtis. Piisavalt on tehtud laule, kus inimesed laulavad armastusest ja inimestest, kes loodavad armastada ja loodavad, et armastus kord saabub, aga see on mulle kõik täitsa ükskõik. Tähtis on armastusest rääkida, kuid armastusel on nii palju dimensioone, mitte ainult see üks dimensioon. Armastus on üks ilusamaid asju siin maailmas ja minu arust on kahju, et sellest on saanud nii ühedimensionaalne.”

Eindimensionale Liebe: see oleks ju väga hea laulu pealkiri?
„Ja! Absoluutselt!“

Kui tipus ollakse, siis märgatakse tihtipeale, kui väike maailm on. Kui väike on Šveitsi muusikamaailm ja kui tihti esinete rahvusvahelisel laval?
„Šveitsi muusikamaailma suurus on paras. Mitte liialt väike ja piisavalt suur, et sellest end elatada. Tähtis on tegelikult leida projekte, mis on olulised enda jaoks ning ei lase kunstnikul frustatsiooni sattuda. Arvan, et see on iga inimese jaoks natukene eri teema.”

Kas laulate ainult prantsuse keeles (vahest kombineeritult inglise keeles)?
“Eesmärk on eelkõige, et inimesed saaksid emotsioone laule kuulates. Emotsioonid on mõnikord nii komplekssed ja seetõttu on vaja laitmatut keeleoskust, et midagi ilusat kirjutada.”

Kas olete proovinud eesti keeles räppida?
„Eesti keeles ma pole proovinud, sest kui ma laule kirjutan, siis kirjutan ma keeles, mis on mul nö naha all.“

Kas võiksite ehk ette kujutada, et räpiksite midagi eesti keeles Eesti 100. aastapäevaks?
„Ei või iial teada!“
Kas võime selle ukse avatuks jätta?
„Ja! Selle me võime avatuks jätta! Mul on ju veel kolm aastat aega!“

Stress oli abielus endise Šveitsi missi Melanie Winigeriga aastatel 2008-2012 ja praegune tüdruksõber on tippmodell Ronja Furrer.
Teile meeldivad ilusad ja arukad naised. Kas see hea maitse pärineb Eestist?
„Kohe kindlasti! Minu emalt!“

STRESS (ka Billy Bear ja kodanikunimega Andres Andrekson) on sündinud 25. juulil 1977 Tallinnas ning aastast 1989 elab ta Šveitsis. Elukohana nimetab ta nii Lausannet kui ka Zürichi Zollikerbergi. Käesoleval aastal võttis STRESS vastu juba üheksanda auhinna Swiss Music Awardil ja teda peetakse Šveitsi menukaimaks räppariks.

 Loe lisa STESSI kodulehelt: www.stressmusic.com



/M.Loertscher, 8.märtsil Winterthuris/

 

Jane Tiik

Jane Tiik on vabakutseline muusik, laulja ja laulupedagoog, kelle suureks kireks ongi muusika ning laulmine. Hetkel töötab Jane kahe linna muusikakoolis kooridega, kus töö hõlmab nii juhatamist, hääleseadet, kui ka teooria õpetamist. Viimased viis aastat on Jane õpetanud kristlikus ameerika erakoolis nimega Black Forest Academy, klassikalist muusikat. "Väga põnev on olnud õpetada eri kultuuritaustaga õpilasi.  Õpetamine ja tegevinterpreedi töö tunduvad mulle ka üldisemalt ühe mündi väga vajalike kahe küljena. Lauljatöö on mind sel sügisel viinud kontsertidega Münchenisse, Bambergi, Erlangeni ja Zürichisse," lisab Jane oma tööd kirjeldades.  Alates 2014a sügisest juhatab Jane Šveitsi-Eesti Seltsi koori, hoidmaks eestlaste laulutraditsiooni.

Muusikaarmastus on Janel juba geenides

Noore andeka muusikapedagoogi huvi muusika ning laulmise vastu sai alguse tema perest. "Isapoolsed vanavanemad laulsid Lehtses eluaeg segakooris, ja käisid ka oma eluajal vist kõigil laulupidudel. Seda traditsiooni on jätkanud ka minu tädi. Isa õppis akordioni, ja kui mina hiljem tema kuuldes klaverit harjutasin, tavatses ta ikka teisest toast norida, et ma lihtsalt klaverit ei "taoks", vaid alati muusikat püüaks teha," meenutab Jane. Ka emapoolsed vanavanemad olla olnud suured muusikahuvilised külastades arvukalt kontserteid ja teatreid. "Vanaisa on öelnud, et kuigi tal tudengina raha muuks kui ellujäämiseks üle ei jäänud, oli tal tuline soov laulutunde võtta. Nii said mu ema ja tädi võimaluse klaverit koduõpetajaga õppida," kirjeldab Jane.

Jane ema laulis, nagu naine isegi, 11 aastat "Ellerheina" kooris. Tänu emale avanes Janel juba väga väiksest peale võimalus kontsertidel käia. Näiteks toob ta Hortus Musicuse uusaastakontserdid Raekojas, mis nakatasid Janet tema sõnul vanamuusikapisikuga ning Estonia teatri etendused, mis olid oluliseks tõukeks otsusele lapsena professionaalseks lauljaks saada. Noor muusikahuviline õppis põhi- ja keskkoolis "Ellerheina" toonase abi- ja hilisema peadirigendi Tiia Loitme käe all, kes on ühtlasi ka Jane muusikatee üheks olulisemaks kujundajaks olnud. Koolimuusikat ja koorijuhtimist õppis Jane prof. em. Venno Laulu juures ja laulu eriala lõpetasin prof. Mati Palmi klassis, kes samuti Janet juba oma eeskujuga suuresti innustas. Jane õppis kaks aastat Venemaa Muusikaakadeemias Moskvas ning hiljem Saksamaal Karlsruhes.


Jane kasuisa on olnud naise suureks toetajaks jagades oma armastust kaunite kunstide vastu külastades igat Jane esinemist ning pakkunud tuge ka rasketel hetkedel.

Teekond Šveitsi alpidesse...

Jane side Šveitsiga tekkis esmakordselt 1992.aastal, kui teismelisena "Ellerheina" kooris lauldes sai osaletud esimesel Baseli rahvusvahelisel koorifestivalil. " Meil läks nii hästi, et saime kutse osaleda ka järgmisel Baseli festivalil, 1995.aastal. Pered, ilm, vastuvõtt, kontserdipaigad, publik, väljasõidud, meeleolu, veinid, linn ise - kõik jättis vaimustava mulje. Nii et kui hiljem isikliku eluga seoses tekkis päevakorda küsimus, kas tulla siia või mitte, oli tunne kindel - tulla, loomulikult!" Ka Jane tulevane abikaasa asus õppima Baseli vanamuusika instituuti ning naine ise leidis tee vokaalmetoodika täiendõppe kursusele Baseli Muusikaakadeemias.

Nüüdseks on Jane side Šveitsiga suurem kui teiste välisriikidega elades siinses kultuuriruumis juba seitsmendat aastat. Lisaks abikaasaga ühiselt loodud kodule seob Janet selle riigiga üha enam töö ja head kolleegid. Šveitsis on Jane laulnud professionaalsetes kollektiivides nagu Baseli teatri ooperikoor, Šveitsi Kammerkoor, Zürcher Sing-Akademie ning uuest aastast Baseli Madrigalistid.

Eesti Seltsi koori sünd Šveitsis

Eesti koor Šveitsis sai alguse sellest, kui omavahel leidsid kontakti meie tegus Eesti Seltsi president Mirjam Loertscher ning andekas muusik Jane Tiik. "Kuna laulupeoaastail on alati kooriteemad rohkem õhus kui muidu, siis sai see mõte hoo sisse ka meie vestlusringis. Huvilisi oli üsna mitu, ja jaanipäevapeo järel oli selge, et sügisel saame teha oma esimesed proovid. Suur rõõm on kuulda neid ilusaid hääli ja muidugi armsaid eesti laule," selgitab Jane innukalt.  Põnev on kindlasti seegi, et eesti kooriga on liitunud ka mitu mitte-eestlast. Tulevikuplaanid Eesti kooriga Šveitsis on koorijuhi sõnul ühtpidi, hetkel veel visioonina, seotud juubelilaulupeoga.

Eesti versus Šveits

Küsisin veel Janelt, kas võib öelda, et kodumaa tolm on nüüdseks jalgelt pühitud, siis seda pole Jane enda sõnul kindlasti teinud. Janele läheb väga korda, mis ja kuidas Eestis toimub, juba seetõttu, et seal elavad naisele väga kallid inimesed. Kodumaa meediakanalid kui kultuurieluga toimuvaga kursis hoidmine on Janele olulisel kohal. Väga tabavalt lausub Jane järgmised sõnad: "Aga vist on ka nii, et Eesti riigi sündi n-ö laulva revolutsiooni eesliinil, kõikvõimalikel ühislaulimistel, kogenuna ei saa tema käekäik hiljem enam külmaks jätta." Šveitsis elades tunnetab Jane selgelt, et on eelkõige eesti kultuuri kandja.

Jane arvates on iga väljaspool Eestit elav või reisiv eestlane omal moel ka Eesti riigi saadik. Nii tunneb Jane ennast Šveitsis elades koduselt, aga kodumaaks jääb ikka Eesti.

/ Loo toimetas Johanna Kallion. 27. november 2014, Zürich /


Mihkel Sonn

Kohtusime Mihkliga ühel PurPur kokkusaamisel möödunud aastal ning taaskohtumine leidis aset märtsi kuus toimunud Eesti leivategemise kursusel Zugis. Mees, kes leiva tegemist õpib, hindab kindlasti head toitu, eks? Eelarvamusest loobumiseks otsustangi meie intervjuud kohe sellest alustada. 

Millist rolli mängib leib ja üldse toit Sinu elus?


„Olen viimastel aastatel jõudnud nii kaugele, et minu jaoks pole oluline, mis on selle või teise toidu nimetus ja mis imeline taustalugu sel on. Kaubamärgid ja peened nimetused ei tõmba. Tähtis on, et toit on korralikult tehtud ja maitseb. Leib on minu toidulaua lahutamatu osa“ Mihkel on sündinud 1981 a. Tartus, ning üles kasvanud Tartumaal Elvas. Ametilt on ta arst, mille baashariduse omandas ta Tartu Ülikoolis ja Würzburg ‘ i ülikoolis Saksamaal. Peale ülikooli suundus Mihkel Saksamaa linna Bremenisse tööle, kus ta elas kuni 2010. aastani. Alates 2011. aasta jaanuarist elab Mihkel Šveitsis.

Mis tõi Sind Šveitsi ja miks Sa otsustasid just Šveitsi kasuks? 

„Šveitsi tõi mind uudishimu. 2010 a. keskel, mil veel elasin Bremenis, otsustasin vahetada töö- ja elukohta ning mõtlesin algselt kolida Saksamaa lõunaossa. Seda enam, et nt. Würzburgis olen juba elanud, nii et ettekujutus elu-olust saksa “lõunaosariikides” oli juba olemas. Šveits tuli mõttesse spontaanselt, nii et kui 2010. novembris end potentsiaalsetele uutele tööandjatele esitlema läksin, näitasin end ka kokku kolmes haiglas siinpool Šveitsi piiri. Mäletan, et otsus siia kolida saabus siis, kui sõitsin Meiringeni poole. Mind võlus ära vaatepilt Thuni ja Brienzi järvedele. Ja ehkki esmamulje osutus tagantjärele saabunud kogemusest lähtudes petlikuks – lihtne tõde, et ilus loodus ei ole veel kõik – pole ma Šveitsi kolimist kunagi kahetsenud“. Alguses elas Mihkel Berni kantonis ja töötas Meiringeni erakliinikus (Privatklinik Meiringen). Alates 2012. aastast elab ja töötab ta Solothurni riiklikus haiglas (Solothurner Spitäler AG). Ametinimetuseks on nüüd psühhiaater, alates 2013. aastast spetsialiseerus ta veel lisaks kohtupsühhiaatria valdkonnas. Hetkel täidab Mihkel oma erialal peaarsti ametit. Mihkeliga vesteldes selgub, et mehe keelte valik ei ole mitte ainult põhjalik vaid ka kirju. Erialaliselt valdab ta vene, eesti, “kirjasaksa”, bernisaksa ja inglise keeli, baasteadmised on tal olemas poola, itaalia, rootsi, serbia ja soome keeles. Keeleosustest tulenevalt tegeleb Mihkel aeg-ajalt ka tõlketöödega, kuigi seda ametit pidas ta püsivamalt aastatel 2004-2009. 

Kas võid pidada keeli üheks oma kireks või oled ülalmainitud keeli omandanud elades nii paljudes erinevates riikides? 

 „Mulle on keeled üsna lihtsalt “külge” jäänud. Tõeline kirg oli mul “kirjasaksa” keel, mida õppisin ka umbes 3 aastat koolis, aga omandasin sisuliselt ise. Vene ja eesti keeled on mul vastavalt esimeseks ja teiseks emakeeleks. Mitmete keeltega on mul olnud pidevalt kokkupuudet elades Saksamaal ja Šveitsis. Nende keelte osas, mida olen passiivselt omandanud, mängib kindlasti rolli ülikoolis õpitud ladina keel aga muu on ilmselt lihtsalt praktika. 

 Eesti keelt ei ole mul välismaal töötades paraku vaja läinud. Olen reaalselt täpselt ühel korral – veel Saksamaal – pidanud valves haiglasse võtma üht purjus soome turisti, kellega rääkisin 90 % soome ja 10 % - eesti keeles. Muus osas mul tõesti eesti keelega erialaliselt kokkupuuteid pole. Igapäevases töös on aga pidevalt tegemist prantsuse ja itaalia keeli kõneleva klientuuriga.

Kui palju on sul sidet siin elavate eestlastega ning kui palju Eestis elavate sugulaste-sõpradega?

 „Eestis on mul oma püsiv tutvus- ja sõprusringkond ning ka perekond. Šveitsis olen siiani rohkem suhelnud venekeelse elanikkonnaga, neid inimesi on siin ka lihtsalt rohkem kui eesti keelt kõnelejaid. Sidemed eestlastega on hakanud nüüd tasapisi kujunema seoses peaasjalikult Šveitsi Eesti Seltsi olemasolust teadasaamisega. Senine kogemus on positiivne – ning loodan eelkõige, et seltsi tegevus ka edaspidi nii vähe kui võimalik poliitilisi teemasid puudutab“.

Oled aktiivselt osalenud SES-i üritustel ja abivalmilt pakkunud end appi ka näiteks Liechtensteinis toimunud jalgpallimängu tõlgiks, kus osales Eesti meeskond. Kas Sul on veelgi soove või ideid kuidas Sa saaksid siin elavatele eestlastele lisaväärtust luua?

 „Ma olen tänaseks üsna hästi kursis Šveitsi tervishoiusüsteemiga, mis ei kuulu just lihtsamate hulka. Eriti puudutab muidugi see psühhiaatria ja psühhoteraapia eriala. Selles valdkonnas saan ka kohalikele eestlastele kasulik olla, mis puudutab nõustamist keerulisemate otsuste vastuvõtmises osas – nt. millist haiglat ja haigekassat eelistada, kui tõsiselt suhtuda teatud psühhiaatrilistesse sümptomitesse, jne. Selliste küsimustega võib minu poole alati pöörduda.“ Neile, kel on küsimusi Mihklile, saavad temaga ühendust võtta emaili kaudu: mihkel.sonn@spital.so.ch

Aitäh Mihkel!

 /M. Loertscher, 7. mail 2014 Winterturis /


Mari Mark


Jaanuaris ja märtsis 2014 leidis Zugis aset eesti leiva tegemise kursus, mida juhendas Võrumaalt pärit Mari Mark. 

Mari elab Sveitsis alates 2011 aasta algusest ning umbes samast hetkest algas ka tema igatsus eesti leiva järele. Kursust avades ütles Mari, et „kui sulle õhtul ikka kolm silmapaari otsa vaatavad ja õiget leiba küsivad, siis mingil hetkel oli vaja lihtsalt hakata proovima seda ise teha“. 

Alguses oli toiduainete leidmine kohalikul turul keeruline, seda nii keele tõttu, aga kindlasti ka selle tõttu, et paljusid toiduaineid samasugusel kujul nagu Eestis, siin üldse ei eksisteerigi. Mõned kuud pidas Mari leiva-detektiivi ametit ning reisid Saksamaale aitasid vajalikud ained kokku saada. Igal Eesti reisil haris ta end leivaspetsialistide juures lisaks ning sellest ajast on Mari pere laual see ÕIGE leib. Leiba teeb ta nii tihedalt, et seda jagub lauale iga päev.

Eestis olles töötas Mari matemaatika õpetajana Lõuna-Eestis, hiljem Tallinnas Riigikontrollis audiitorina. Sveitsis elab Mari Zugi lähedal koos eestlasest abikaasa Sveni ja kahe toreda pojaga, aidates aktiivselt kaasa SES-i tegevusele. Leivakursus on üks väga tänuväärne ettevõtmine Mari poolt, sest lisaks kokakunsti õppimisele kohtub omavahel meeldivas suuruses grupp eestlasi ning vahetatud saavad mitmed muudki kogemused.

Jaanuari ja märtsi kuu kursustel koolitas Mari kokku üle 20 huvilise. Pärast kursust on Mari toetanud osalejaid kasulike nippidega ning on nõus neid ka siin jagama. Samuti sooviti, et leivaretseptid oleksid netis olemas, et olenemata reisist, oleks võimalik vajalik info kiirelt hankida. Mari nõuanded leivateoks 

Tänud Marile ning leivalõhnaliste kohtumisteni!

/M. Loertscher, 22. märtsil 2014, Zugis/


Helen Ree


Lugesin hiljuti Sten Tamkivi blogipostitust “Mis oleks kui…”, milles paljude muude mõtete hulgas inspireeris mind kõige enam üks professor Robert Harrisoni tsitaat: “Reaalsust ei saa käsutada, vaid ainult võrgutada. Ja uut reaalsust ei saa välja meelitada realismiga.” Mis oleks, kui me vaataks asju teise nurga alt? Kui me ei tarduks rangesse reaalsusesse? Kui me ei käituks kõiketeadvalt, vaid januneks eksperimentide järele, mis meile uusi uksi avaksid ja reaalsust võrgutaksid? Selles valguses ma jutustan loo ühest eestlannast, kelle nimi on Helen Ree. Kohtusime Heleniga 19. septembri õhtul Zürichis, kus ta esitles saalitäiele inimestele oma tantsu- ja fotograafia installatsiooni “Tunded”. Helen Ree on noor fotograaf, kellel on julgust reaalsusega rinda pista ning läbi objektiivi maailmast hetki kinni püüda ka kõige ebatavalistemates situatsioonides. Helen Ree sündis Tallinnas 19. augustil 1982. Helen ise mainib, et see oli päev, mil Wikipedia järgi ei sündinud maailmas ühtegi tänaseks kuulsat inimest ega toimunud mitte midagi märkimisväärset. Heleni vanemad soovisid, et tütre nimi oleks rahvusvaheline - ju siis oli neil teatav eelaimdus, mis last ees ootab. 

Koolis käis Helen Nõmmel Kivimäe põhikoolis, Tehnikagümnaasiumis ja TTÜ Kõrgemas Majanduskoolis Tõnismäel, kus ta õppis majandusarvestust. Ülikooli kõrvalt alustas ta töötamist panganduses ning jätkas seal kuni 2007. aasta sügiseni, mil Helen pakkis seljakoti ning sõitis üheotsapiletiga Kagu-Aasiasse, kavatsedes tagasi tulla alles siis, kui tunneb, et aitab. Pärast kolme kuud ringirändamist jõudis ta tagasi Bangkoki, kust oli reisi alustanud. Seal otsustas ta ühes maailma parimas ja vanimas tai massaaži koolis tai massaaži kursuse läbida. Massööri Helenist ei saanud, küll aga kohtus ta oma praeguse elukaaslasega, kes oli end sinna kooli täiendama tulnud. Järgnev vajaks rohkesti leheruumi ning klassifitseeruks kindlasti romantilise seiklusloo kategooriasse. Kokkuvõte on aga see, et saatuse vingerpuss väljendas end moel, mil Heleni pass, rahakott ja väga lähedaseks saanud kaamera võõrastesse kätesse läksid. Kahe nädala pärast sai aga Helen endale uue passi ning uuema ja parema kaamera, millega pildistamine teda üha enam paelus. Ei saa mainimata jätta ka fakti, et sellest seiklusest alates ei reisinud ta enam üksi. Järgmised kolm kuud jätkas ta rändamist koos Markusega ning nad teevad seda tänase päevani. 

Mõne nädala eest jooksis uudistest läbi teade, et Jaanus Reele on osaks saanud esimene suurem tunnustus, osutudes Red Bull Illume 2013 võistlusel 6400 fotograafi seas 50 parima hulka valituks. Heleniga vesteldes selgub, et tegu on temast kolm aastat noorema vennaga, kes on samuti fotograaf. Huvi fotograafia vastu tekkis mõlemil eraldi. Ühel hetkel lihtsalt selgus, et nad olid endid samal ajal – Jaanus Tallinnas ja Helen Zürichis - fotograafia õpingutele kirja pannud. Jaanus leidis oma suuna kiiresti ning tema spordifotod on maailmas palju fänne leidnud. Ta on töötanud nii Baltikumis kui ka Türgis ja Kanaari saartel selle haru ühele prestiižikamale tööandjale Red Bullile.

Helen on praegu Zürichis vabakutseline fotograaf. Ta töötab valdavalt firmadele, tehes pilte veebilehtede, aastaraamatute, ajakirjade jaoks. «Mul on olnud õnne teha tellimustöid ning lugeda oma regulaarsete klientide hulka nii Šveitsi väiksemaid firmasid kui ka n.ö lipulaevasid. Kui need tellimustööd täidavad rahakotti, siis tantsu pildistamine ning isiklikud projektid on need, mis mind paeluvad ning mille kaudu end fotograafias väljendan.“ 

Eelmisel nädalal tegi Helen koos professionaalse šveitsi tantsijanna Natalie Wagneri ning ameerika päritolu koreograafi Jason Jacobsiga ühistöö, milles igaüks neist püstitas endale sama küsimuse: «Kuidas me tundeid oma töös väljendame ja interpreteerime?». Ehk siis kuidas tantsija interpreteerib oma kehaga koreograafi mõtteid, "käske" ning kuidas Helen läbi fotograafia nende mõlema tööd ja selle põhjal tekkivaid emotsioone interpreteerib. Natalie esitas publikule Jasoni koreograafia, mis oli tehtud spetsiaalselt tema jaoks ning Helen pildistas Natalied nii, et iga foto jõudis vaid sekundilise viivitusega taha seinale. See oli põnev, kuidas fotodest seinal tekkis tantsija liigutuste minevik ning kuidas ta justkui iseendaga tantsis. „Muidugi oli see väljakutse ka mulle kui fotograafile, teades seda, et iga pilt jõuab vaatajani. Ilma sorteerimise, ilma töötluseta“, lisab Helen. Valiminud pilte ürituselt leiab Heleni FB lehelt

Külastasime seda Heleni julget kunstilist eksperimenti koos SES-i asepresidendi Grete Bühleri ja Belgia-Luxembourgi-Šveitsi suursaadiku Gert Antsuga, kes tol päeval saatis Eesti välisministrit tema Šveitsi visiidil. Heleni meeldiv suhtlemisoskus publikuga ja siiras pühendumine fotograafiale tekitasid meis uhkustunde. Et see reaalsust võrgutav noor naine on üks meie seast. Üks väga tubli eestlanna. 

Küsisin Heleni käest ka tema arvamust eestluse kohta ja mida see temale võõrsil elades tähendab. “See on paratamatus, et elades välismaal, hakkad võrdlema elu siin ja Eestis. Esimene faas on vastupidiselt armusuhtele tavaliselt mustade prillide oma. Kiiresti on näha, mida välismaal tehakse paremini ja kus on Eestis arenguruumi. Mõne aja pärast järgneb aga roosade prillide periood ning Eestis käies ei jõua ära ahhetada kui lahedaid asju seal tehakse. Olenemata prillide värvusest on kindel see, et välismaalastele Eestit tutvustades pakatavad enamus meist uhkusest ja tihti taban end alustamast lauset sõnadega: "Aga meil Eestis...". Nende mõtete ja tunnete pinnalt on Helenil arenenud kaks hetkel töös olevat projekti, mis mõlemad on seotud Eestiga. Esimesega neist alustas ta aasta tagasi Ida-Virumaal Kiviõlis. Heleni vanaema elab seal ning ta ema on Kiviõlis üles kasvanud. „Märkasin, et teen enda jaoks parimaid fotosid Ida-Virumaal ning kuna mind huvitab selle piirkonna sotsiaalne areng, siis tundus loomulik just seal oma esimese n.ö südameprojektiga algust teha.“ Helen on üles kasvanud Tallinnas, kuid lapsepõlves Kiviõlis veedetud koolivaheajad on nähtavasti tema fotode eripära tugevalt mõjutanud.

Soov Eestit välisilmale tutvustada väljendub Heleni teises suures projektis, mida ta alustas koos endise töökaaslase Karin Nemeciga selle aasta alguses. Projekti nimi on "Harilik eestlane", mille tulemusena valmib üks lahe fotoraamat lühilugudega eestlastest. Huvitav on see, et lood on kogutud veebilehe www.harilikeestlane.ee kaudu eestlastelt endilt. Helen ütleb, et projekti õnnestumisele on palju kaasa aidanud sotsiaal- ja kohalik meedia. Neil on hea meel, et projektile avaldas toetust isegi Eesti president T.H. Ilves, kes tutvustas seda oma FB lehel. Samuti oli lugude kogumine "EV 95" programmis. “Meil on tänaseks 301 väga toredat lugu kümnel erineval teemal. Oleme saanud südamest naerda meeleolukate jutukeste üle ning olnud väga liigutatud inimeste siirusest”. Möödunud suvel rändas Helen mööda Eestimaad ringi ja pildistas raamatu jaoks fotosid. Praegu on kirjastuses käsil toimetamine ja kujundamine. Raamat peaks poodidess jõudma 2014a lõpus. Helen loodab, et "Harilikust eestlasest" saab üks põnev raamat, mida oleks tore kinkida sõpradele-tuttavatele või panna see omaenda raamaturiiulisse, et tulevikus lugeda ja vaadata, millised me eestlased aastal 2013 olime.

/Artur Alliksaar (1923 – 1966). Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”/ 

  • "Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe. 
  • Enamasti lepime lähimaga. 
  • Enamasti lepime lühimaga. 
  • Enamasti lepime tühimaga". 


Mis oleks aga siis, kui me vaataks maailma läbi Heleni fotosilma? Kas me oskaks võrgutada reaalsust nii osavalt? Ehk ei lepiks lähimaga, lühimaga, tühimaga.

Aitäh Helen.

/M. Loertscher, 24. September, 2014, Winterthuris/


Ruth Zollinger


Soojas sügispäikeses saabusin vanadekodu parklasse ja mind ootas ees kohtumine naisega, kes on elus nii mõndagi näinud. Paar tundi hiljem oli päike kütnud parklasseisvast autost õhu välja - või oli mul lihtsalt selline tunne pärast esimesi jupikesi lugude üleskirjutamist, mida mulle oma elust jutustas Ruth Zollinger, 93-aastane eestlanna. 

Ruth sündis viienda lapsena kuuelapselises peres 24. veebruaril 1920 Haapsalus. Tema ema oli eestlanna ning isa šveitslane. Ruth käis Eestis saksakeelses koolis ning esmakordselt tuli ta Šveitsi 1933. aastal. Püsivalt Šveitsi elama kolis ta 1962. aastal. Sinna vahele jäid nii mõlema lapse sünnid kui ka pere laialikiskumine sõjaolude tõttu. Tänaseks on Ruth matnud kaks abikaasat, õed-vennad ja oma vanemad. Sooja uhkustundega näitab Ruth aga pilte oma seitsmest lapselapsest. 

Kogu meie kohtumise vältel üllatab mind vanadaami selge ja keskendunud mõtlemine – hetkes püsimine õnnestub temal tunduvalt paremini kui vastasistujal. Vaatamata paljudele lahtikerinud jutuotsadele, suudab ta rääkida oma minevikust, näidata Seltsiga seotud pilte ja kirjavahetusi ning järjekindlalt minna tagasi teemade juurde, mis veel lihvi ja täpsustust vajavad. Ruth tunneb suurt sümpaatiat Šveitsi Eesti Seltsi vastu ja hindab kõrgelt, et ka järgnevad põlvkonnad Seltsi traditsioone edasi kannavad. Ruth kinkis Seltsile kolm väga väärtuslikku raamatut:

  •  1. Saksakeelse Fr. R. Kreutzwaldi “Estnische Märchen“ aastast 1981
  •  2. Fr. R. Kreutzwaldi rahvuseepose „Kalevipoeg“ aastast 1961 ja 
  •  3. Luulekogumiku „Eesti Luuleilm“ aastast 1913, mis sisaldab ka Juhan Liivi, Anna Haavat jt. tuntud luuletajate loomingut.

Ruthi eesti keel on aktsendivaba ning sorav. Keskkooli lõputunnistust vaadates on ilmne, et tegu on äärmiselt targa ja kogenud naisega, mida kinnitavad ka tõlgitöö sertifikaadid. Selgub, et luulega on tegelenud ka Ruthi ema, kes kirjutas luuletusi nii eesti kui ka saksa keeles, neid peamiselt sünnipäevalastele pühendades. Siinjuures ka üks Sao Paolus kirjutatud luuletus aastast 1952.

  • Möldril weski, weski Peedul 
  • Miili, mina nuku keedul. 
  • Weski kolul mitu tuba, 
  • Kus meil, lastel, oma luba.

  • Pearätik laualina
  • Klaasikillud katte kena 
  • Tassitükid andwad tuld
  • Särawad kui hõbe, kuld.
  •  
  • Nukud istuwad siin reas,
  • Mooni õitest mütsid peas,
  • Rinna ehteks kullerkupp 
  • Ja sõleks jaanilillenupp.

Süüa palju selles majas.
Rukkilillest leemgi pajas.
Wõilill kriiskab klaasikillul 
Olles koogiks nukupidul. (Haapsalu murre, toim.) 

  • Kasteheinast Worsti tehti,
  • Korjatud sai leiwaks lehti,
  • Päewaroosist „niki-näki“ 
  • Tulbiõiest werikäkki.

  • Peale lõpetatud mänge, 
  • Wiidi nukud samblasängi, 
  • Kobruleht oli kena häll 
  • Sammal sile, pehme hell…

  • Weski aga laulis: sööda, sööda 
  • Lapsepôli läheb kiirelt mööda,
  • Nukumäng on üürike 
  • Pea tuleb sügise.

Peedu weski ammu müüdud,
Miili Siberisse wiidud.
Mina kaugel lõunamaal 
Mõttes viibin kodu raal. 
  •  

/Ruthi ema: Alviine Vilhelmiine Kimberg (1886 – 1966) / 

Ruth Zollinger on üks vanimaid Šveitsis elavaid eestlasi. Ta tähistab oma sünnipäevi täpselt Eesti Vabariigi aastapäeval - 24. veebruaril. Kui Ruth sündis, oli iseseisev Eesti alles kaheaastase lapse kingades. See on minu arvates üks kujukas näide inimese ja riigi vanuse suhtelisusest. Ruth võib olla uhke oma rikkale kogemustepagasile ja pikale läbikäidud eluteele.

 /M. Loertscher, 3.9.2013, Winterthuris /

scroll up